Kui me teeme midagi uut, hakkame õppima uut harjutust või lugu, siis väga tihti ehitab meie aju uued neuroniketid. See, kui head ja täpsed need ketid tulevad, oleneb väga otseselt sellest, kuidas me õpime. Et uus muusika õigesti ja kiirelt omandada, on oluline osata vigu õigesti õigel ajal parandada ja kindlasti ka parandusi kinnistada ning kontrollida. Tähtis on, et ei toimuks vigadest üle minemist või siis õppimist nii, et mängitakse enamasti viga koos parandusega.

Selleks, et paremini mõista kahe harjutamise variandi SUURI erinevusi, mõtleme kelgumäe näitel mõlemad stsenaariumid läbi.

Kujuta ette, et oled talvel mäe otsas. Lumi on värske ja hakkad sellest kelguga alla sõitma.

Õppija nr 1

Õppija nr 1 hakkab mäest alla sõitma. Üsna pea sõidab ta vastu kivi. Tuleb kelgu pealt maha, kõnnib teisele poole kivi ja sõidab edasi. Sõidab vastu puud. Tuleb püsti, kõnnib ümber puu ja sõidab edasi. Sõidab jälle kivisse ja läheb sellest jälle mööda. Sõidab taas puusse ja kõnnib jälle sellest ümber. Nüüd sõidab õppija 1 kohta, kus lund ei ole. Kõnnib edasi, kuni saab jälle sõitma hakata. Nüüd jõuab ta mäest alla ja hüüab: “Jee!”.

Õppija nr 1 tähistab seda hetke kui ta jõuab alla. Nüüd läheb ta uuesti mäest üles ja alustab taas sõitu. Kuna rada on juba ees, siis jõuab ta natuke kiiremini esimese kivi otsa ja kuna jalgrada on ka ees, siis läheb ümber kivi kõndimine ka juba natuke kiiremini. Niimoodi sõidab ta järjest kiiremini erinevate takistuste otsa ja siis kõnnib neist ümber või üle. Ta õppis vigu koos parandusega.

Õppija nr 2

Õppija nr 2 hakkab mäest alla sõitma. Üsna pea sõidab ta vastu kivi. Tuleb kelgu pealt maha ja mõtleb: “Kui ma pärast uuesti sõidan, siis panen ju jälle kivisse.” Kuna ta ei taha jälle vastu kivi sõita, siis kõnnib ta natuke mäest üles tagasi ja vajutab kelguga oma rada paremaks, et õigel hetkel kivist mööda põigata. Nüüd läheb ta üles tagasi ja proovib uuesti. Ta saab kivist peaaegu mööda, aga siiski riivab seda. Ta tuleb uuesti püsti, läheb teeb kurvi veel paremaks ja paneb isegi natuke uut lund ette, et vales suunas ei sõidaks. Nüüd läheb õppija 2 taas üles ja proovib uuesti. Seekord õnnestus kivist mööda saada ja ta ütleb: “Jee!”

Õppija 2 tähistab seda, kui ta tegi oma rada paremaks. Kui ta vastu puud sõidab, siis hakkab ta taas oma rada paremaks muutma. Kui rada on parandatud, läheb ta natuke mäest üles (näiteks eelmise kivi kõrvale) ja alustab sealt sõitu. Raja parandamiseks ei pea alati ülevalt uuesti alustama, vaid piisab sellest, kui saad paraja hoo sisse, et oma parandatud kohta üle kontrollida. Õppija 2 jõuab mäest alla alguses vähem kordi, kui õppija 1, aga tema rada on oluliselt parem ja mis kõige toredam, ta on palju rohkem kordi saanud rõõmu tunda ning “jee” öelda. Tema rada on lõpuks nagu snowdube’i rada, kus ta saab lihtsalt sõitma hakata ja sõitu nautida.

Õppija nr 1 võistleb õppija nr 2 vastu

Kui nüüd mõlemad õppijad hakkavad võistlema, et kes oma rada kasutades enne alla jõuab, siis pole küsimustki, et õppija nr 2. Tavaliselt on nii, et mida rohkem esimese variandi moodi harjutada (vigade sisse õppimine), seda raskem on pillilugu korralikult ja puhtalt mängima õppida.

Kuidas seda pilliõppes kasutada?

Hakkan lugu õppima. Kui tegin vea, siis mõtlen välja, kuidas õige on. Mängin nüüd selle koha õigesti ja siis ei lähe kohe edasi, vaid võtan natuke tagasi ja vaatan, kas õige variant harjus ikka sisse. Vajadusel kordan parandamise ja tagasi võtmise protsessi, kuni see koht palas hakkab õnnestuma. Tagasi ei pea võtma loo algusest. Piisab, kui teha näiteks lõigu algusest uuesti. Tähtis on see, et parandan ühe vea korraga. Mitut viga ja nende parandusi on ajul oluliselt raskem korraga meeles pidada ja kordusel õigesti mängida.

VIGA = STOPP, PARANDAN, UUESTI

Kui teen uut asja, hakkab ajus moodustuma uus neuronikett. Vea korral “stopp, parandan, uuesti” süsteemi kasutades ehitan omale suure tugeva neuroniketi, mis piisava harjutamisega hakkab ilma pingutuseta õigesti jooksma. Oluline on tegeleda õigesti mängimise jälgimisega, mitte vigade vältimisega. Lugusid harjutan nii, et puhas variant on see, millega ma rahul jään. Kui teen vea, siis parandan ja võtan uuesti. Alati ei pea täitsa algusest võtma. Head mõte on töötada läbi üks muusikaline lõik korraga. Siis hakkan järgmist lõiku treenima ja peale seda panen neid lõike kokku ning aina pikemaid juppe tahan korraga hästi saada.

Head ehitamist ja head harjutamist!

Jakob