Sama ajaga pea kolme aasta jagu rohkem tehtud tööd

Vaheajad

Kui peale pikka kooliaastat jõuab kätte suvine koolivaheaeg, lõpetavad paljud õpilased pilli harjutamise täiesti ära. Osad neist vahepeal midagi mängivad (näiteks veidike augustis enne kooli algust), aga ülejäänud ei puutu kitarri enne septembrit. Lisaks nendele õpilasetele on veel mõned, kes harjutavad kogu suve ja võib-olla ajaliselt rohkemgi, sest aega on rohkem. Lisaks käiakse suvistes pillilaagrites.

Kooliaasta siseste vaheaegadega on harjutavate õpilaste osakaal suurem, aga paljud siiski sellel ajal pilli ei mängi (eriti talvisel vaheajal).

Kes vaheaegadel ei harjuta

Esmalt keskendun suvisele vaheajale. Need õpilased, kes suvel ei harjuta või teevad seda minimaalselt, neil läheb umbes terve september aega, et saada tagasi sellesse vormi, mis neil kevadel oli. Seega suvega läheb kaduma neli kuud ja alles oktoobris saab uus õpiprotsess korralikult tööle hakata.

Sarnaselt suvevaheajale mõjutab kooliaasta sisestel vaheaegadel mitteharjutamine väga tuntavalt õpilase arengule ja sooritusele.

Kokkuvõtteks: kui õpilane ei harjuta ühelgi vaheajal pilli, jääb aastasse 12-5=7 kuud arenemise aega.

Kes vaheaegadel harjutab

Eelneva põhjal on väga lihtne mõista, et need õpilased, kes harjutavad ka vaheaegade ajal, arenevad erialaselt palju kiiremalt ja stabiilsemalt. Meeldetuletamisele ja mänguvormi taastamisele läheb aega minimaalselt, sest suuri pause harjutamisse sisse ei tule.

Sama ajaga pea kolme aasta jagu rohkem tööd?

Kui kaks õpilast (õpilane “a” ja õpilane “b”) astuvad samal aastal lastemuusikakooli pilli õppima, siis ootab neid ees neli või seitse aastat (+ mõnikord vanusest tulelevalt lisanduv aasta) õpinguid. Järgnevas arvutuskäigus lähtun põhimõttest, et mõlemad õpilased lõpetavad seitse klassi – ehk saavad lastemuusikakooli vanemaastme lõputunnistuse.

Kui õpilane a harjutab kõigi aastate jooksul ka vaheaegadel ja õpilane b  ei harjuta, siis seitsmenda aasta lõpuks on olukord järgmine:

Õpilane a harjutas igal aastal umbes 5 kuud rohkem kui õpilane b. Seega seitsme aasta jooksul harjutas õpilane a 5×7 – 3* = 32 kuud (2 aastat ja 8 kuud) rohkem kui õpilane b.

*(Kolm kuud, mis lõpust lahutasin on suvi peale seitsmenda kooliaasta lõppu).

Kuidas motiveerida õpilast vaheaegadel harjutama?

Põhjuseid, ja motivaatoreid, vaheaegadel harjutamiseks on mitmeid. Järgnevalt kirjutan mõnest, mis minu arvates töötavad hästi:

1. Kui end millelegi juba pühendada, siis võiks seda teha maksimaalselt hästi.

Kui õpilane on valinud, et ta hakkab muusikakoolis kitarri õppima, siis tähendab see lastemuusikakoolis tavaliselt seda, et tal on iga nädal kaks pillitundi ja kaks solfedžo tundi. Seega igal aastal veedab õpilane muusikakooli tundides umbes 130 akadeemilist tundi. Kui selline aeg on juba panustatud, vaheaegadel ja veel enam kooli ajal mitte harjutamine muudab selle 130 tundi pigem raisatuks.

2. Selgitan õpilasele ja/või tema vanematele eelnevat arvutuskäiku vaheaegadel harjutamise kohta.

Kui õpilane on vaimselt juba küpsem, saab ta väga hästi sellest aru ja mõtleb enda jaoks selgeks, kas tema jaoks on oluline maksimaalselt hästi õppida või mitte.

Nooremate õpilaste puhul räägin sama asja nende vanematele. Lapsevanem oskab oma lapsele paremini läheneda ja teab, milliste sõnadega seda selgitada.

3. Arutame koos läbi pikema aja eesmärgid.

Olenevalt õpilase vanusest ja vaimsest küpsusest saab temaga läbi arutada, millised soovid ja unistused tal kitarri õppimise ja mängimisega seoses on.

Kui õpilane tunneb, et peale lastemuusikakooli lõpetamist soovib ta olla võimeline edukalt muusikakeskkooli või kutsekooli astuma, siis on väga selge, et vaheaegadel harjutamise vajalikkuses pole küsimustki. Kuna keskastmes muusika õppimisel on ka muusikateoreetilised teadmised väga vajalikud, motiveerib see mõttekäik õpilast ka solfedžo tunnis rohkem pingutama.

Kui sa tahad tasemel tulemusi,

tuleb tegutseda kohe,

mitte mõne aasta pärast.

Kui aga õpilase soov on õppida kenasti pilli mängima ja nooti lugema, ei teki temas ebamugavaid süümepiinu, kui ta ei harjuta vaheaegadel ja vahepeal ka kooli ajal. Nii saab ta kätte soovitud tasemel muusikakooli hariduse, aga muu aja saab rahuliku südamega panustada muudele olulistele asjadele.

4. Suvised pillilaagrid

Laagrites on enamasti esindatud järgmised tegevused: 1) rühmatunnid mängutehnika arendamiseks; 2) väiksemate ja suuremate koosseisudega ansamblitunnid; 3) kitarriorkester; 4) individuaaltunnid prestiižse õpetaja/õppejõuga (seda võib võtta kui  meistrikursust); 5) erialane kontserdikülastus; 6) vabaajategevused; 7) lõppkontsert, kus astuvad üles eelnimetatud koosseisud ja solistid.

Minule isiklikult mõjusid suvised kitarrilaagrid alati väga motiveerivalt. Koosmängul on oma võlu, millest enne aru ei saa, kui ise ei proovi. Ansambli- ja orkestrilood kõlavad enamasti väga hästi ning neid on uhke hiljem esitada. Tehnikatunnid ja eriti individuaaltunnid olid alati suureks abiks. Teine õpetaja seletab asju teistmoodi ja märkab tihti vigu, mida oma õpetaja ei pruugi tähele panna ning see on õpilase arengule väga kasulik (lisaks õpivad ka õpetajad läbi oma õpilaste teistelt õpetajatelt uusi asju, mida oma töös kasutada).  Kõigele sellele lisaks meeldis mulle ka üldine laagrikogemus, sest teiste lastega laagris on ju alati tore.

Mäletan, et alati peale laagreid oli mul rohkem viitsimist (vähemalt natuke aega 🙂 ) suvel harjutada.

---

Kui sul tekkis vaheaegadel kitarri harjutamise kohta mõni küsimus, kirjuta postituse alla kommentaar või võta minuga ühendust. Kui sul on ideid, millest võiksin veel kirjutada, siis anna sellest samuti mulle teada.

---

PS: Külasta kindlasti Kitarri kodu Facebooki lehekülge ja lisa see meeldivaks. Nii saad alati infot uutest postitustest ja vahel võid sealt ka muud kasulikku leida.