René François Lacôte, tuntud ka kui Pierre René Lacôte (u 1785 – u 1868) oli prantsuse pillimeister, kes tegi koostööd oma aja juhtivate kitarristidega, nende seas Napoléon Coste, Ferdinando Carulli ja Fernando Sor. Talle on omistatud ka hüüdnime “kitarride Stradivari” (René Vannes).
Lacôte õppis ja töötas kuni umbes 1818 aastani Grenoble‘is César Ponsi juures. Kuna Ponside perekonnas tegeles kitarride tegemisega peamiselt Césari vanem poeg, Joseph, siis ilmselt õppis Lacôte kitarride tegemist hoopis tema käest. La Umbes 1819 võttis ta Pariisis üle ühe oma kolleegi, Guillaume Martini, töökoja. Oma elu jooksul vahetas ta oma elukohta ja töökoja asukohta Pariisis korduvalt.
1830-ndatel hakkas Lacôte oma pille müüma ka Inglismaal. Alguses tegi ta seda läbi edasimüüjate, aga alates 1845 avas ta Londonis oma poe. Viimane teadaolev tema tehtud pill on pärit aastast 1868.
Ta tegi palju instrumente ja tema pillide järele oli suur nõudlus. Ka tänaste kitarristide seas on tema praeguseks säilinud pillid väga kõrgelt h
innatud. Kõik Lacôte säilinud pillid on erinevad. See annab mõista tema pidevast püüdlusest parandada kitarri kõla, käsitsetavust ja mängitavust. Näiteks töötas ta mehhanismi kallal, et kitarrist saaks häälestamisel pinguteid keerata kahe asemel ühe käega. Ta katsetas erinevaid valmistusviise, innovatiivseid omadusi ja haruldasi materjale.
Lacôte tegi tihedat koostööd mitmete juhtivate kitarristidega:
Ta töötas Dionisio Aguado jaoks välja kahekordse kõlalauaga kitarri. Koos Ferdinando Carulliga töötasid nad välja kümne-keelse harfkitarri nimega Decacorde (patenteeridud 1826). Ta oli pikalt seotud Napoléon Costega. 1835 töötasid nad välja seitsme-keelse kitarri (Heptachorde).
Oma pillide eest võitis ta mitmeid auhindu.
Endatehtud kitarride sisse kirjutas ta “Lacote a Paris.”
Allikad:
1 comment for “René Lacôte”