Ferdinando Carulli (1770 – 1841) oli itaalia kitarrist, õpetaja ja helilooja. Ta kirjutas suurel hulgal teoseid ja on esimese täieliku kitarriõpiku autor.
Carulli sündis 1770 aastal Napolis. Tema esimene muusikaõpetaja oli preester, kes oli ka amatöörist pillimängija. Carulli esimene pill oli tšello, aga umbes kahekümne aastaselt leidis ta enda jaoks kitarri. . Sealt edasi pühendas ta oma elu kitarrimängu populariseerimisele ja kitarri kui instrumendi arendamisele (tollel ajal oli kitarril rohkem ühist lautoga kui praegu: kitarril oli viis või kuus topeltkeelt). Napolis oli sellel ajal väga vähe kitarriste ja tal tuli välja arendada oma enda mängustiil. Arvestatav osa tema pärandist sündiski sellest kogemusest (Méthode complète pour guitare ou lyre, op. 27).
Ferdinando Carulli oli silmapaistev kitarrist. Tema kontsertid Napolis olid väga edukad ja varsti hakkas ta käima esinemas üle Euroopa. Umbes 1801 abiellus ta prantslanna Marie-Josephine Boyeriga ja neil sündis ühine poeg, Gustavo (Gustavo õppis klaverit ja koos komposeerisid nad mitu lugu klaverile ja kitarrile). Mõned aastad hiljem hakkas Carulli Milanos palasid kompositseerima ja avaldas neid läbi kohalike kirjastajate. Peale väga edukat kontsertreisi Pariisi otsustas ta sinna kolida. Pariis oli parasjagu tuntud kui tolle aja muusikapealinn. Pariisis saavutas Carulli suure edu kompositseerimise, esinemise ja õpetamisega ning seal elas ta oma elu lõpuni.
Carulli kirjutas elu jooksul kitarrile üle 400 loo. Lisaks komposeeris ta ka erinevatele ansamblikoosseisudele, kus üheks osaks oli kitarr (ka näiteks kitarr+orkester: “kontsert Op 8). Olles omal alal teerajaja, oli Carullil kohati raske veenda kirjastajaid oma töid avaldama. Kirjastajad tahtsid pigem kergemakoelisi lugusid, mille mängimisega saaksid hakkama ka vähemkogenud amatöörid, aga tema tööd olid selleks tihti liiga keerulised. Sellise olukorra tõttu arvatakse, et niimoodi võis mitu Carulli meistriteost minna kaduma. See mängis kahtlemata suurt rolli tema otsuses hakata ise oma lugusid kirjastama. Ta kirjastas lisaks enda töödele ka teiste kitarristide, nagu näiteks Filippo Gragnani (Gragnanist sai tema hea sõber ja nad pühendasid üksteisele mõned duetid), töid.
Kuna Carulli oli väga kuulus, tuli tema juurde õppima palju ambitsioonikaid õpilasi (ka Itaaliast). Tma populaarsuse ületas vaid Fernando Sor, kui ta 1823 Pariisis tegutsema hakkas.
Oma elu lõpu poole hakkas Carulli eksperimenteerima ka instrumendi ehitamisega ja koostöös prantsuse pillimeistrite Antonio de Torres Jurado ja René Lacôte’ga aitasid
välja töötada sellise kuju ja kõlaomadustega kitarri, nagu me teda tänapäeval tunneme. Põhiliselt peetakse tänapäevase klassikalise kitarri loojaks Torrest.
Koos Rene Lacôte’ga töötas Carulli välja ka kümnekeelse harfkitarri nimega Decacorde (pr k “kümnekeelne”).
Ferdinando Carulli suri Pariisis 1841.
Allikad:
2 comments for “Ferdinando Carulli”