1879 saabusid esimesed Portugallased Hawaiile. See, suurim portugaallaste sisseränne, kestis umbes 30 aastat ja esimese kümne aastaga saabus neid umbes 11 000. Paljude asjade seas, mille nad endaga kaasa tõid, oli ka väike näppekeelpill nimega Portugali Braga (mõnikord nimetatud ka Braguiñha).
Samal aastal saabus Hawaiile laev nimega “Ravenscrag”. Selle pardal oli umbes 400 inimest Madeira saarelt. Selles grupis oli kolm puuseppa: Augusto Diaz, Manuel Nunes ja José do Espirito Santo (hiljem pillimeistrid). Need inimesed tulid selleks, et hakata tööle Hawaii suhkruroo istandustes.
Ravenscragi esimese saabumise kohta on selline lugu:
Ravenscragi pardal oli ka muusik nimega Joaõ Fernandez. Ta oli väga elav ja ekspressiivne mees ja kogu sõidu ajal lõbustas ta oma kaaslasi pidevate lauludega (pilli saatel). Kui laev jõudis Hawaiil sadamasse, siis hüppas Fernandez sadamakaile ja hakkas end bragaga saates Portugali rahvalaule laulma. See läks kohalikele väga peale ja ka mängitav pill võitis koheselt nende südame.
Pill, mida Fernandez mängis pole kindlalt teada, sest erinevates allikates on seda nimetatud erinevalt. See võis olla Portugali braguinha (cavaquinho), väike nelja-keelne Madeira kitarr nimega machete (machete de Braga) või väike viie-keelne portugali instrument rajão.
Hiljem, kui leping suhkruroo istandustes oli lõppenud, asusid need kolm meest tööle oma põhierialal ja hiljem alustasid tööd omaenda mööblitöökodades. Lisaks mööbli valmistamisele hakkasid nad tegema ka erinevaid pille, et natuke lisasissetulekut teenida. Portugalist pärit pillide ja uute ideede segunemisel kujunes välja pill, mida täna tunneme ukulele nime all. Diazi, Nunesi ja Santot on kõiki ühel või teisel hetkel peetud ukulele loojaks, aga kuna nad kõik hakkasid neid pille tegema umbes samal ajal, siis on pea võimatu öelda, kes oli esimene.
Instrumendi kujunemine
Ukulele kui eraldiseisva instrumendi kujunemise alusteks ja mõjutajateks on eelpool juba nimetatud pillid, mis on kujult ukulelele väga sarnased.
Kuidas ukulele endale nime sai
Ühel päeval kuulis seda pilli mängitavat Edward Purvis, kes oli Briti armee ohvitser ja juhtival kohal Kuningas Kalakaua siseturvalisuse eest vastutavas organis. Talle väga meeldis pilli suurus ja selle kõla ning ta palus, et teda õpetataks seda mängima. Mitte kaua aega hiljem oli ta juba osav mängija ja mängis pilli ka õukonnas.
Purvise väike kehaehitus ja tema elavad veiderdused pillimängu ajal andsid inimestele alust võrrelda teda hüppava kirbuga. Hawaii inimesed, kes armastasid paljudele asjadele hüüdnimesid panna, kutsusid teda “ukuleleks” (uku tähendab kirp ja lele tähendab hüppamine). Pilli saatis kohene edu ja isegi Kuningas Kalakaua õppis seda mängima.
Ukulele levik ja populaarsuse kasv
Peale seda kui USA annekteeris Hawaii (1898), hakati seda ülejäänud riigile reklaamima kui unistuste troopilist saart. Koht, kus nad suurelt välja astusid, oli Panama-Vaikse ookeani Maailmanäitus aastal 1915. Nende esitluses oli küllaldaselt ukulele muusikat. Sellest sai alguse suur ukulele buum inimeste seas, kes unistasid müütilisest saarepelgupaigast.
Ukulele hakkas järk-järgult kanda kinnitama ka muusikatööstuses ja 30-ndateks aastateks olid enamuste klaverinootide kohal ukulele akordidiagrammid. Tänu Ukulele Ike’le muutus pilli maine drastiliselt: ukulelet hakati seostama suitsuste baaride, kübarate ja jazzilike lauludega.
Kui Wall Street 1928 kokku kukkus, langes ka ukulele populaarsus. Sellest hoolimata hakkas Suurbritannias populaarsust koguma ukulele valjem versioon “banjolele”. Suurim selle ajajärgu täht oli George Formby, kelle banjolelemängust sai Teise Maailmasõja inspireeriv heli.
Maailmasõda aitas ukulele taaselustamisele võrdlemisi palju kaasa. USA sõdurid, kes käisid Hawaiil puhkamas naasid sealt suveniirukuleledega ja kuna Hawaii oli just saanud USA osariigiks, oli see ideaalne aeg pillimänguga tähistamiseks.
Tarbijaühiskonna tõus 1950-ndatel hakati massiliselt tootma ka plastikust ukulelesid. Need jõudsid pea igasse poodi ja said väga sagedasteks kingitusteks lastele.
Hiljem ukulele populaarsus “suures muusikas” jälle langes, aga ta oli endale juba piisavalt nime teinud- Seega pildilt täiesti ära ta enam ei kadunud.
Praegusel ajal on ukulele populaarsust suuresti tõstnud Interneti areng ja Hiina ning muude idamaade import. Internet on toonud ukulele muusika inimestele “koju kätte” ja kuna see kõlab hästi ning seda on lihtne õppida, mängitakse seda enda lõbuks väga palju.
Ukulele suurused
Kõige levinumad ukulele suurused on: sopran ukulele (standardsuurus), ananassi kujuline ukulele (S. K. Kamaka väljatöötatud kuju), kontsertukulele (alt ukulele), tenor ukulele, bariton ukulele. Lisaks on olemas ka tasku ukulele (pikkolo/sopranino ukulele) bass ukulele, kontrabass ukulele.
Erinevate ukulelede häälestused
Kui soovid proovida, kuidas on ukulelet mängida, aga sul on ainult kitarr, siis saad ikka seda teha. Pane kapo (kapotaster) sõrmlaual viiendasse vahesse ja siis on neli ülemist keelt ukulele häälestus (Tenor ukulele häälestus, sest 4. keel on G3).
“Millal ja miks sai häälestuseks my-dog-has-fleas (G-C-E-A), on üks sellistest müsteeriumitest, mis viib alati rohkemate küsimuste ja mitte vastuste suunas.” – John King oma raamatus The Ukulele: A History
- Tasku ukulele: D5 G4 B4 E5
- Sopran ukulele: G4 C4 E4 A4
- Kontsertukulele: G4 C4 E4 A4
- Tenor ukulele: G4 C4 E4 A4 (kõrge “G”) või G3 C4 E4 A4 (madal “G”)
- Bariton ukulele: D3 G3 B3 E4
- Bass ukulele: E2 A2 D3 G3
- Kontrabass ukulele: E1 A1 D2 G2
Tahad õppida ukulele akorde: Ukulele akordid
Ei tea, kas valida õppimiseks kitarri või ukulelet: Kitarr või ukulele? Kumba valida?
Allikad:
Tänan lugemast ja kaasamõtlemast.
Kui sul tekkis ukulele kohta mõni küsimus, kirjuta postituse alla kommentaar või võta minuga ühendust. Kui sul on ideid, millest võiksin veel kirjutada, siis anna mulle sellest samuti teada.
Jakob
PS: Külasta kindlasti Kitarri kodu Facebooki lehekülge ja lisa see meeldivaks. Nii saad alati infot uutest postitustest ja vahel võid sealt ka muud kasulikku leida.
3 comments for “Ukulele ajalugu”